Kuni 19 sajandi lõpuni olid rehetoas ja köögis valdavalt pikad pingid. Valmistatud poolekslõhestatud palgist. Millele oli jalgadeks paigutatud neli pulka.

Järid, taburetid paksu lauakese sisse tapitud kolme jalaga pingikesed.

Söögilauad olid (gooti stiilis) ristipaigutatud jalgade ja pealt äravõetava plaadiga

Eesti talumööbli areng oli kuni 19 sajandi keskpaigani üsna napp. Kindlasti oli takistuseks rehielamu. Kus elu ja tööfunktsioon olid tihedalt seotud. Sammuti pärisorjuse pidurdav tegur. Vastupidiselt naabrite (lätlased, soomlased, venelased), kes kasutasid oma maja ainult elamiseks. Ka eesti rootslased.

Üks ese, mida igal isal tuli oma tütrele tellida oli kirst. Eesti vanim, säilinud talukirst on märgistatud aastaarvuga 1724.

Raske puidust kaanega kast. Paiknes tavaliselt aidas. Vajalikemate kaupadega kirstu hoiti rehetoas.

Väiksemat tüüpi kapid paiknesid põrandal või seinapeal.

Voodid ilmusid taludesse tõenäoliselt 18 sajandil. Enne seda magati seina äärsetel lavatsitel, millel oli paigutatud õled.

Toolide kasutus hakkas levima alles 19 sajandi lõpupoole. Levinumad olid raamtoolid, põhi punutud õlest, kõrkjatest, nöörist, vitstest või laudpõhjaga.

Toole valmistasid osavamad puutöötegijad, toolmeistrid. Kaunistades neid tsälgutatud ussikirjade, kristlike sümbolitega (viinapuuväät), aastaarvudega, taimornamentide kujutistega.

Valdavalt valmistati mööblit männi, kase ja lepapuust.

Eesti talupoja vanemad säilinud toolid pärinevad 19 sajandist.

Elukorralduse muutusega 19 sajandi teisel poolel. Võeti kasutusele erinevad ruumid ja hakati neid vastavalt otstarbele kaunistama, sisustama. Võimaldas sisse seada nn puhta kambrid kuhu oli vaja „linnalikku“ mööblit. Pani aluse mööbli kasutuselevõtule ja kiirele arengule. Mööblit ei valmistud enam ise. Telliti kohalikelt tisleritelt või toodi linnast.

Riided võeti kirstudest välja ja pandi riidekappi. Uus mööbel kummutid, voodid, lauad, peeglid, toolid jne. toodi koju ja vanemad esemed viidi rehetuppa.

Artikkel - Jaanus Pihelgas & Ko

www.e-antiik.ee