Rahvusromantism kitsam tähendus on 19. sajandi teisel poolel ja 20 saj. alguses eriti Põhja- ja Ida- Euroopas levinud kunstistiil. Stiili esiletõus on seotud rahvuslikkuse eneseteadvuse tärkamisega. Rahvusromantism üritas vastanduda nö vanadele Euroopa rahvustele otsides rahvaluulest, -kunstist ja –pärimustest ainet päris „ oma „ rahvuslikku kunstistiili väljatöötamiseks Rahvusromantism eesti ja soome kunstis on tihedalt seotud tollal populaarse ekspressionistliku stiiliga.

Mööbli ülevaadet võiks alustada, mööbli otsingutega seotud ärkamisaja vanavara kogumise ja rahvakultuuri väärtustamisega. Eesti Üliõpilasseltsi maja, kus rahvuslikke püüdlusi prooviti edastada üsna saksapärase talupoegliiku neorenessansiga. 1920.a.

Riigi kunstitööstuskool kui meie kutselise tarbekunsti lava. Albert Hansen oli üks neist, kes arendas tsaari- Venemaa- aegsest koolist (asutatud 1914) samm-sammult välja oma aja tasemele vastava õppeasutuse. Selle kooli lõpetajad kujundasid nii vabariigiaegse kutselise tarbekunsti kui kodukultuuri näo. Hanseni osaks sai viia kaasaegsele tasemele puidutöö osakond, mida ta juhtis aastail 1926- 1937. Hanseni ja ta õpilaste oskusi vajati nii ühiskondlikes hoonetes ( Oru loss) kui ka arvukates kodudes.

1920. aastaid ei iseloomusta ainult toetumine pärandile, vaid palju muutki ( juugendi väljatõrjumine, aedlinna idee jne. ). Euroopas läbi löönud uus optimistlik funktsionalism jõudis moevooluna Eestisse. !920. ja 1930 aastatel joonistasid mööbli parimad arhitektid  nagu Olev Siinmaa, Anton Soans, Herbert Johanson, Erich Jacoby ja paljud teised. Algselt stiilsetesse funkvilladesse mõeldud mööbel saavutas kiiresti populaarsuse ning sellega hakati sisustama linnakortereid ja maju.  Sündisid kõigile tuntud tigudiivanid ja raadiotoolid. Herbert Johansoni väikeelamut Uus tänav 6 on peetud esimeseks funktsionalistlikuks hooneks Eestis.

Eesti oma moodsa esindusliku mööbli ajalugu võiks sõdadevahelisel perioodilt alustada riigikogu mööbliga., mis valmis 1922. aastal hoone arhitektide Herbert Johansoni ja Eugen Hermanni kavandite järgi Lutheri vabrikus. Tegemist oli elitaarse ühte  kindlasse kohta projekteeritud tellimus mööbliga. Mis jäi suhteliselt erandlikuks, paljuski majanduslikel ja kultuurilistel põhjustel kuni kümnendi lõpuni. Domineeris tehase toodang, tihti tulnud ka raja tagant.

Otsiti  eesti oma rahvuslikku mööblistiili. Arhitektid suunati riigi kultuuripoliitika õhutusel joonistama mööblit Eesti kodudele nii linna kui maale.

Eesti tarbemööbel ja esindusmööbel omandas rahvuslikud jooned. Praktilisuse lihtsa ilusa asemel tuli vaoshoitud materjali – ning vormilikus ja konkreetsus. Eriti hoogne esinduslikkust toonitava mööblikunst areng toimus 1930-ndate aastate keskpaiga majandustõusuga.

Rahvuslikus oma aegade sulatuskatlas vormunud ornamentidega perioodil vormunud art- decoga Geomeetriline stilisatsioon, õrn antiigihõng materjalipõhine luksus.

Et eestlastel  puudus oma talupoeglik eeskuju. Tuli esinduslikkuse saamiseks tugineda ajalooliste eeskujudega. Kopeeriti ja stiliseeriti rahvakunsti elemente. Mida seoti talumööbli konstruktsioonilahenduste ja ornamendi. Lisaks veel intarsia eesti rahva kangelastegudega, vöökirja.

Materjalina kasutati nii kõvu kui ka pehmeid puuliike tamm, pukspuu, pärn, pähkel.

Tehnikast lõikamist, nikerdamist, põletamist, maalimist ja intarsiat ehk mosaiiki ( sarnase puitpanuse juured ulatuvad Vana- Egiptusesse, kuid tänapäevases mõistes kujunes see 13. sajandi Itaalias. Väga levinud ka Saksamaal. Tehnika, kus ühe puu sisse paigutatakse erinevate puiduliikide, erinevat tooni puidu tükikesed, mis asetsevad  üksteise suhtes nihkes kiududena. Tagab tulemuses luksusliku ilme ja esinduslikkuse.)

lahendused ja nikerdused.  Intarsia muutus populaarseks ja haakus edukalt rahvuslikus luksusega.

Paraku tellisid Eesti stiilis mööblit ainult seltsid ja ühingud, sisustati mõned lokaalid ja näidiskorterid. Loodetud edu laia tarbijaskonna rahuldamiseks jäi tulemata. Põhjuseks ilmselt selle mööbli unikaalsus ja sellest tulenev suhteliselt kõrge hind.

Eesti kunstiloos on 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel eriline koht; see kujunes suurimaks Eestit tutvustavaks välisesinemiseks sõdadevahelisel ajal. Esmakordselt esineti maailmanäitusel iseseisva Balti paviljoniga koos Läti ja Leeduga. Eesti paviljoni peakujundaja Richard Wunderlichi kõrval oli Adamson- Ericu õlul eksponaatide väljapanek. Balti paviljoni üldhalli sisustamise võistlusel peeti tema kavandit teise koha vääriliseks. Rahvusvaheline žürii valis Balti paviljoni arhitektiks Aleksander Nürnbergi Eestist ning üldhalli kujunduse konkursi võitis eestlane, toona 22aastane Oskar Raunmaa.

Eesti mööbel säilitas oma rahvuslikkuse  ka pärast iseseisvuse kaotust. Peale lihtsama ja praktilisema mööbli, väljendus see ka esinduslikuma mööbli erinevates variatsioonides ning töötlustasemetes.

Sarnane külluslik kaunistusviis ei kao ka nõukogude ajal.

Aastal 1956 valminud laud „ Tallinn“ intarsias linnavaated, rahvuslikus laadis stiliseeritud ornament, eritooniline raamistus. Aastatel 1961 valminud kapp „Müügiplaan on täidetud“. Hoolimata sovetlikkust, ajastuomasest nimekujundist on kapp ja laud näited kolmekümnendate rahvustraditsioonide kandjad.

Iseseisvuse kaotamisel omandas rahvuslikkus mööblikunstis teise mõõtme. Ühtepidi oli see kui iseendaks olemise pidepunkt, muutudes senisest veelgi heroilisemaks. Teisalt asus seda agaralt ära kasutama nõukogude võim, juurutades sarnaselt arhitektuuriga siingi käsitlust „ vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik“

Kui arhitektuuris oli stalinism just hilisfaasis järjekindel. Siis mööblikunstis suudeti säilitada enam- vähem iseolemiseaegne mõõdukus ja apoliitilisus.

Modernse joonega rahvuslikkus. Stalini surma järel võeti taas kasutusele vana hea 1930ndate laadis, nüüd küll moderniseeritud rahvuslikus. uuenduslikuks kujunes Velberi põrandavalgustitega elutoakomplekt 1950ndate lõpus. Rahvuslikus modernismis  nöörpõhjaga napivormilised toolid .

Harry Tertsuse poolt 1969. aastal narratiivsete pildikestega ehitud baarikapp „ Muistne eesti pulm“.

Artikkel: Jaanus Pihelgas & Ko