Lutheri vabrik kasvas välja Lutheri perekonnas põlvest põlve edasi läinud kaubandusettevõttest, mille asutas Georg Christian Luther (1717 – 1800 ),  tegutses Tallinnas juba 1742. aastast alates. Ettevõtte vahendatud kaupadele linale ja soolale lisandusid hiljem puidutooted ja ehitusmaterjalid. Eriti edukas oli Soomest toodud katusesindlite müük.

M. Lutheri tootmistegevus sai alguse 1877 aastal Rotermanni soolalaos omaaegses Tallinna sadama äri ja kaubanduskvartalis.

1880 aastal võttis Alexander Martin Luther ( 1810 – 1876) baltisaksa päritolu eesti tööstur ( kellejärgi ettevõte nime sai) oma ettevõttes kasutusele masinaid ja alustas ka mööbli tootmist. Nõudlus toodangu järele kasvas ja 1877. a. saadi luba laiendada puuhoovi ja rajada selle kõrvale auru jõul töötav saeveski 1877. a. peetakse Mehaanilise puidutööstuse Aktsiaseltsi A . M. Luther asutamise aastaks.

!882. a laiendas Christian Luther saeveskit ja rajas mehhaniseeritud tisleri töökoja, mis alustas tööd 1883. a. Ettevõte kandis nime Tallinna Auru Puusärgi Vabrik.

Lutheri pojad Christian Wilhelm Luther ( 1774- 1841 ,õppis puidutehnoloogiat Ameerikas kust tõi kaasa vineerist painutatud  põhjaga  tooli mudeli. Mida hakati Lutheri  vabrikus massiliselt tootma,  ja Carl Wilhelm Luther ( said tehnilise hariduse ning ühtlasi ülevaate tehnika viimasest sõnast ja puidutööstuse rahvusvahelistest suundadest. Huvi uute mehhaniseeritud puidutöövõtete vastu viis nende juhtidajäänud perefirma 1880. aastate keskpaigas murranguliste uuenduste juurutamisele vineeri tootmise tehnoloogias.

1885. a. alustas tisleritöökoda esimesena Venemaal ja ühena esimestest maailmas liitvineeri tootmist. 1887. a. loobus C. Luther lõplikult osalusest Makarowi – Lutheri saeveskis ja puuhoovis osalemisest ning pühendus vineeri tehnoloogia mööblitootmise arendamisele. 1898. a muudeti käitis Lutheri perekonna aktsiaseltsiks ja 1898 – 1920 kandis see nime AS A. M. Luther ( lühendatult Luterma.)

Täiustas vineeri veekindla liimi leiutamisega., tänu sellele patendile sai sellest tootest maailmaäri

Asuti teostama oma mööblikujundusi.

Lutheri vineeri- ja mööblivabriku tegevus langes kokku modernistliku arhitektuuri ja disaini ajastuga, mille ülesandeks oli pakkuda odavaid, standardiseeritud, paindlike tooteid. Mis võimaldaks väikeseid eluruume vabalt kujundada. Selleks oli vaja tüüpdisaine, standardiseeritud elemente. Luther oli eelisolukorras – tänu lääne kontaktidele tundis ta modernismi. Varasem masstootmise kogemuse kaudu teadis täpselt kuidas tegutseda. Euroopa  vineeritööstuse sünniga ja selle kõige aktiivsema arenguga. Ettevõtte kasvas enne Esimest maailmasõda oli erakordne, kuid sammas tüüpiline, kuna tugines uudsetele organisatsioonilistele struktuuridele ja tootmismeetoditele. Millele mitmed tööstusharud olid üle minemas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Luteri vabriku esimese masstootmis artikli, vineerist toolipõhjad, ostsid tollased mööbli suurtootjad Thonet jt. Edu avas ettevõttele rahvusvahelised müügisuhted, mille tulemusena rajati 1897 aastal Londoni ettevõte Venesta ( vineer + Estonia ). Millele kuulus ainuõigus turustada Lutheri vabriku tooteid Briti impeeriumis. 1935. aastal, julgustatuna arhitektuuri ja disaini uutest suundadest, aitas Venesta rajada Jac Pritcardil Isokon Furniture Company, miis omandas Inglise modernistlikus liikumises erilise koha. Venesta ja Isokoniga tehtud projektides ja tootearendusega kaasnesid Lutheri firma suhted juhtivate moodsate arhitektide ja disainerite Walter Gropiuse ja Marcel Breueriga. Kelle tootenäidiseid ja – arendusi tehti ka Tallinnas

Isokoni mööbliettevõttest kujunes lühikeseks ajaks laboratoorium, kus tehti vineeriga huvitavaid eksperimente.

1911. a läksid vabrik, selle Staraja Russa filiaal (asutatud 1908.a), Saksamaa, Prantsusmaa, Soome, ja Läti tütarühingud Venesta kontrolli alla.

Ameerika eeskujul hakkas tootma büroomööblit. 1911

1914. a oli vabrikus 2000 töölist. I maailmasõja ajal pidi Luterma transpordiprobleemide ja turgude ebastabiilsuse tõttu oma tootmist korduvalt piirama. Detsembris 1918. a vabrik suleti. Uuesti alustati tootmisega aprillis 1919. a pärast poliitilise olukorra stabiliseerumist. Korraldasid odava mööbli kujundusvõistluse oma uute sarjade jaoks.

1920.a otsustasid aktsionärid rajada uue firma Eesti mehhaanilise puidutööstuse aktsiaselts A. M. Luther. Uuendati vabriku sisseseaded.

Pärast Esimest maailmasõda tegeleti intensiivselt uue Eesti programmiga – kuidas uude ühiskonda sisse sulada, pakkuda võimalikult laia tootenimestikku. 1925 – 1927 võeti kasutusele kuus uut vineerimispinki. Suur osa vineeriplaatidest kasutati kastiplaatide ja toolipõhjade valmistamiseks, suurenes lennukivineeri tootmine. Laiendati mööblitootmist. Toodang turustati peamiselt Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias ja Itaalias.

Suhted kaasaegse moodsa disaini eliidiga, innovaatilised puidutehnoloogiad ja kõik muu, milleni tänased eesti mööblitootjad kahjuks veel ei küündi. Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni  kavandite järgi valmistati 1922. aastal  Lutheri vabrikus riigikogu mööbel. Valminud komplekt sai mastaapne ja esinduslik – selle lauad olid algselt kaetud rohelise kaleviga ja toolid mustjassinise sametiga. Seda võiks pidadagi Eesti oma ja moodsa esindusliku mööbli ajaloo alguseks.

Lutheri vabrik arenes  Skandinaavia ja Baltimaade kõige suuremaks mööblivabrikuks. Üht klapptooli toodeti 1922 aastal 3000 päevas. 1928.a omandas ettevõte Riias asuva filiaalivabriku – AS Lignumi.

Paljud modernistid olid 1930. aastatel veendunud mööblitootmise teaduslikes meetodites ja lootsid, et vineer on üks materjalidest, mis seda võimaldab.

Hiljem, 1930 –ndate lõpupoole valmistati luksuslikumat mööblit.

1937 a. oli käitises 1635 töötajat.

Uurija J. Kermik on oletanud, et Lutherid ostsid ka mingil aja vältel Kesk-Euroopast Thonet toolide komponente kohapeal kokkupanemiseks ja oma toolipõhjadega varustamiseks. Levinud on ka arusaam (pole kinnitust leidnud), et Lutheri vabrikus toodeti painutatud pöögist nn. Viini toole. Samas olen ise kohanud kasepuidust painutatud toole. Tõsi, ilma eristusmärkideta.

1939. aastal, mõned kuud enne Teist maailmasõja puhkemist, esitles Mehaanilise Puidutööstuse Aktsiaselts A. M. Luther ettevõtte toodangut Tallinna börsisaalis oma viimasel ülevaatenäitusel. Lutheri vabrik jätkas tööd kuni Eesti okupeerimiseni ja vabriku natsionaliseerimiseni 1940. aastal.

Lutheri Mööblivabrik oli sõjaeelses Eestis väga väärikas ettevõtte. Lutheri vabriku toodang oli populaarne kodumaal ja tuntud ka kaugemal, Luther oli hinnatud tööandja sadadele inimestele.

Praegu vabrik enam ei toimi, kuid alles on unikaalse arhitektuuriga paekivihooned. Tallinnas Pärnu maanteel. Suure tõenäosusega võib öelda, et iga eestlane on oma elus kokkupuutunud mingi esemega Lutheri vabrikust. Lutheri kaunis ja vastupidav mööbel on tänaseni kasutusel paljudes eesti kodudes.

Artikkel: Jaanus Pihelgas & Ko

www.e-antiik.ee